mõisapiirkond
Mõisapiirkond on ajalooline haldus- ja majandusüksus, mis hõlmas mõisakeskuse ja sellele kuulunud maad koos seal elanud taluperemeeste ja nende taludega.
Mõisapiirkond oli Eestis kuni 19. sajandi lõpuni ja 20. sajandi alguseni kehtinud haldus- ja majanduslik territoriaalüksus, mille keskmes asus mõis oma härrastemajaga. Piirkonda kuulusid kõik mõisale alluv maa, seal asuvad talud, nende elanikud ning loodusvarad nagu metsad, järved ja jõed. Mõisapiirkond moodustas omaette majandussüsteemi, kus talupoegadel tuli teha mõisale soondustööd ja maksta renti. Mõisaomanik oli piirkonna tegelik valitseja, kellel oli kohtulik ja politseilik võim oma alamate üle, samuti õigus koguda makse ja korraldada piirkonna majanduselu. Mõisapiirkondade süsteem kujunes välja Rootsi ja hiljem Vene võimu ajal ning mõjutas tugevalt Eesti halduskorraldust ja asustust. Tänapäeval kasutatakse mõistet ajaloouurimustes ja kohanimeloos, kirjeldamaks endisaegseid haldus- ja omandisuhteid. Paljud kaasaegsed külad ja vallad kattuvad osaliselt endiste mõisapiirkondade piiridega.
Kasutusnäited
Järvamaa ajaloos moodustas iga suurem mõis oma mõisapiirkonna, mille piirid olid täpselt määratletud.
Talupoegade vabastamine 19. sajandil muutis oluliselt mõisapiirkondade majanduslikku korraldust.
Endise mõisapiirkonna maadel asuvad tänapäeval mitme valla külad.