narkomaania

nimisõna neutraalne meditsiin

Narkomaania on haiguslik sõltuvus narkootiliste ainete tarvitamisest, mida iseloomustab tugev vajadus uimastite järele ning võimetus tarbimist kontrollida.

Narkomaania on krooniline haigus, mille puhul inimene on füüsiliselt ja psühholoogiliselt sõltuv narkootiliste ainete tarvitamisest. Sõltuvust iseloomustab sundiv vajadus uimastite järele, kasutamise jätkamine hoolimata tervisekahjustustest ja negatiivsetest tagajärgedest ning võõrutusnähud ainete tarvitamise lõpetamisel.

Narkomaania areng on järkjärguline protsess, mis algab eksperimenteerimisest, kujuneb regulaarseks tarvitamiseks ja võib viia raske sõltuvuseni. Haigus mõjutab aju tasusüsteemi, muutes isiku käitumist ja otsustusvõimet. Sõltuvus võib tekkida erinevate ainete tarvitamisel, nagu opioidid, stimulandid, rahustid või hallutsinogeenid.

Ravi hõlmab nii meditsiinilist sekkumist, psühhoteraapia kui ka sotsiaalset toetust. Narkomaania käsitletakse kaasaegses meditsiinis haigusena, mitte iseloomupuudusena. Ennetustöö ja varajane sekkumine on olulised ühiskondlikud meetmed sõltuvuse leviku piiramiseks.

Eestis tegeleb narkomaania raviga nii esmatasandi arstiabi kui ka spetsialiseerunud asutused. Haigus nõuab sageli pikaajalist ravi ja järelhooldust, kuna taastumise protsess võib kesta aastaid ning tagasilanguse oht püsib pikka aega.

Etümoloogia

Kreeka päritolu sõnadest narkē 'tuimus' ja mania 'hullumeelsus, meelemärkus'. Termin kujunes välja 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses meditsiiniterminoloogias.

Kasutusnäited

  • Arst suunas patsiendi narkomaania ravile spetsialiseerunud kliinikusse.
  • Narkomaania leviku tõkestamiseks on vaja nii ennetustööd kui ka kvaliteetset ravivõimalust.
  • Pikaajaline narkomaania oli kahjustanud tema tervist ja häirinud perekondlikke suhteid.

Otsi järgmist sõna: