oksümoron
Oksümoron on retooriline kunstivõte, mille puhul ühendatakse kaks vastuolulist või teineteist välistavat mõistet, et luua uus, sageli sügavama tähendusega väljend.
Oksümoron on stiilijoonis ja retooriline kunstivõte, kus ühe väljendi või fraasi sees esinevad kaks tähenduslikult vastukäivat või loogiliselt üksteist välistavat sõna. Eesmärk on luua terav kontrast, mis äratab tähelepanu, mõjub paradoksaalselt või avab uue vaatenurga. Oksümoroni kasutamine võib olla tahtlik, et rõhutada objekti või olukorra sisemist vastuolulisust, või mõnikord tahtmatu, eriti kõnekeeles. Tuntud näited eesti keeles on "elav laip", "vaikiv karje", "rõõmus kurbus" või "kiirustavalt aeglaselt". Kirjanduses ja luules kasutatakse oksümoroni kunstilise väljendusvahendina, et luua erilisi kujundeid ja süvendada emotsionaalset mõju. Argikõnes võib oksümoron tekkida ka kogemata, näiteks väljenditest nagu "vana uudis" või "väike hiiglane", kuigi need ei pruugi alati olla teadlikud stiiliotstused.
Etümoloogia
Kreeka keelest: oxýmōron, kus oxýs tähendab 'terav, kibe' ja mōrós tähendab 'loll, rumal' – seega ise oksümoron, mis tähendab 'teravalt rumal'.
Kasutusnäited
Pealkirjas "helge pimedus" kasutas autor oksümoroni, et rõhutada teose sisemist vastuolulisust.
Väljend "vaikne kisa" on klassikaline oksümoron, mis annab edasi sisemise pinge.
Õpetaja selgitas, et oksümoron erineb paradoksist selle poolest, et see koosneb vaid kahest vasturääkivast sõnast.