õnnelikkus
Õnnelikkus on seisund, milles inimene tunneb end rahuloleva, rõõmsa ja eluga rahulolevana. See on püsiv heaolutunne, mis erineb lühiajalisest rõõmust või naudingust.
Õnnelikkus on püsiv positiivne tundeseisund, milles inimene tunneb end rahuloleva, täisväärtuslikuna ja eluga harmoonias. See hõlmab nii emotsionaalset heaolu kui ka üldist rahulolu oma eluga, suhetega, tööga ja iseendaga. Õnnelikkust eristatakse hetkemeeleolust või lühiajalisest rõõmust – see on püsivam ja sügavam seisund. Filosoofias on õnnelikkuse olemus olnud keskne küsimus antiikajast alates. Aristoteles nimetas õnnelikkust eudaimoniaks, mida võib tõlkida kui õitsengut või täiuslikku elu. Kaasaegses positiivses psühholoogias uuritakse õnnelikkust teaduslikult, vaadeldes selle komponente nagu eluga rahulolu, positiivsed emotsioonid, suhete kvaliteet ja elutähendus. Õnnelikkust mõjutavad mitmed tegurid: sotsiaalsed suhted, tervis, majanduslik olukord, vabadus, eesmärkide olemasolu ja kogukondlik kuuluvus. Uuringud on näidanud, et õnnelikkus ei sõltu ainult välistest asjaoludest, vaid ka inimese enda hoiakutest ja valikutest. Eesti keeles väljendab sõna «õnnelikkus» nii seisundit kui ka selle kogemist, olles seotud sõnadega õnn, õnnelik ja õnnistus.
Etümoloogia
Tuletis sõnast «õnn» liitega -likkus, mis väljendab omadust või seisundit. Sõna «õnn» on soome-ugri päritolu.
Kasutusnäited
Paljud inimesed otsiavad õnnelikkust materiaalsetest asjadest, kuid see peitub hoopis suhetes ja elamuste jagamises.
Uuringud näitavad, et Põhjamaades on õnnelikkuse tase maailmas üks kõrgemaid.
Tema õnnelikkus oli nähtav igast liigutusest ja sõnast.