pind
Pind on objekti välimine külg või piirpind, näiteks laua pind, maa pind või vee pind. Geomeetrias on pind kahedimensiooniline moodustis, millel on pindala, kuid puudub ruumala.
1. Pind on eseme, aine või objekti välimine külg, piire või pinnakiht, mida saab puudutada või vaadelda. Näiteks räägime laua pinnast, maa pinnast, vee pinnast või seina pinnast. Pind on see osa, mis eraldab objekti ümbrusest või moodustab selle välimise kihi. 2. Geomeetrias on pind kahedimensiooniline moodustis, millel on pindala, kuid puudub paksus ja ruumala. Tasapind, kerapind ja silindripind on geomeetrilised pinnad. Pindade omadusi uuritakse diferentsiaalgeomeetrias ja topoloogias. 3. Ülekandelises tähenduses võib pind tähistada pealispinda või pinnapealsust, näiteks väljendis «jääda pinna peale» ehk mitte süveneda. Samuti kasutatakse sõna füüsikas (pinnaenergia, pinnaspinge) ja tehnikas (pinnakate, pinnatöötlus). Pind võib viidata ka nähtavale või välisele küljele, millele midagi kantakse või millel miski paikneb.
Etümoloogia
Soome-ugri päritolu sõna, suguluses soome keele sõnaga «pinta» (pind, külg).
Kasutusnäited
Pühkisin laua pinna puhtaks enne süüa tegemist.
Kala ujus vee pinnal ja püüdis putukaid.
Geomeetrias arvutame ringi pindala valemi abil.
Probleem jäi ainult pinna peale puudutamata ja seda ei lahendatud põhjalikult.