ülalpidamine
Ülalpidamine on kellegi või millegi eest hoolitsemise ja ülal pidamise kohustus, mis hõlmab toidu, riietuse, eluaseme ja muude elamiseks vajalike kulude katmist. Õiguskeeles tähendab see kohustust tagada teisele isikule tema elamise ja arengu jaoks vajalikud vahendid.
Ülalpidamine on seadusjärgne või kokkuleppel põhinev kohustus tagada teisele isikule tema elatuseks vajalikud vahendid. Ülalpidamiskohustus hõlmab tavaliselt toidu, riietuse, eluaseme, ravimite ja muude igapäevaste vajaduste rahastamist. Eesti õiguses on ülalpidamiskohustus reguleeritud perekonnaseadusega ja hõlmab peamiselt laste ülalpidamist vanemate poolt ning abikaaside vastastikust ülalpidamiskohustust. Lapsevanem on kohustatud last ülal pidama vastavalt oma võimetele ja lapse vajadustele kuni lapse täisealiseks saamiseni või kauem, kui laps õpib või on erivajadustega. Ülalpidamiskohustus võib jätkuda ka pärast täisealiseks saamist, kui laps õpib kõrgkoolis või kutseõppeasutuses ning ei suuda end veel ise ülal pidada. Ülalpidamiskohustust võib täita nii rahaliste ülalpidamismaksetena kui ka otsese hooldamise ja materiaalse sissetuleku kaudu. Kui kohustatud isik ei täida vabatahtlikult ülalpidamiskohustust, võib ülalpidamist nõuda kohtu kaudu ning kohus määrab kindlaks ülalpidamise suuruse. Ülalpidamise mõiste hõlmab ka laiemalt hooldust ja eest hoolitsemist, näiteks eakate vanemate või puuetega pereliikme ülalpidamist ja hooldamist. Samuti kasutatakse mõistet ülalpidamine vara või rajatise hooldamise ja korrashoiu tähenduses, näiteks teedevõrgustiku ülalpidamine või hoone ülalpidamiskulud.
Kasutusnäited
Vanema peamine kohustus on tagada lapse ülalpidamine ja heaolu.
Kohus määras elatisraha suuruseks 300 eurot kuus lapse ülalpidamiseks.
Hoone ülalpidamine nõuab regulaarseid remondi- ja korrashoiukulusid.