valetamine
Valetamine on tahtlik ebaõige või eksitava teabe esitamine eesmärgiga petta teist inimest või varjata tõde.
Valetamine on teadlik ja tahtlik vale informatsiooni edastamine, mille eesmärk on eksitada vestluspartnerit või varjata tegelikku olukorda. Valetaja teab, et tema öeldu ei vasta tõele, kuid esitab selle siiski tõena. Valetamine erineb eksitusest või väärarvamisest just tahtlikkuse poolest – eksitus on tahtmatu viga, vale on teadlik otsus. Valetamine võib väljenduda nii otseses ebatõeste väidete esitamises kui ka olulise info varjamises või moonutamises. Psühholoogias käsitletakse valetamist kui sotsiaalset oskust, mis areneb välja juba lapsepõlves. Väikelapsed õpivad valetama ligikaudu 3-4-aastaselt, kui neil tekib arusaam, et teised inimesed ei tea automaatselt nende mõtteid. Oskus valetada on seotud kognitiivsete võimetega nagu perspektiivi võtmine ja tuleviku planeerimine. Moraalsest vaatenurgast peetakse valetamist tavaliselt valeks, kuigi eristatakse ka «valgeid valesti» ehk väikesi, heatahtlikke valesi, mis on mõeldud teise inimese kaitseks või tema tunnete säästmiseks. Õiguslikult võib valetamine teatud olukordades olla karistatav, näiteks vandega kinnitatud valeütlused kohtus (valeütlus) või pettuse korral ärisuhetes.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «vale» ja tegusõnaliite -ta- ning -mine liitega. Sõna «vale» on uurali päritolu ja esineb ka teistes läänemeresoome keeltes.
Kasutusnäited
Lapse valetamine on normaalne arengufaas, mis näitab tema mõtlemisvõime arenemist.
Kohtus on valetamine vandealuse ütluse andmisel kuritegu.
Ta tabati valetamiselt ja kaotas seetõttu sõprade usalduse.