veepuudus
Veepuudus on seisund, kus organismis, piirkonnas või süsteemis on vee kogus ebapiisav normaalse toimimise tagamiseks. Inimese puhul tekib veepuudus, kui kehast väljub rohkem vedelikku kui sisse võetakse.
Veepuudus ehk dehüdratsioon on seisund, kus vee kogus on ebapiisav normaalse toimimise tagamiseks. Mõistel on kaks peamist kasutusvaldkonda. 1. Meditsiinis ja füsioloogias tähendab veepuudus inimese või looma organismi vedelikupuudust, mis tekib siis, kui kehast väljub rohkem vedelikku (higistamise, hingamise, urineerimise või kõhulahtisuse tõttu) kui sisse võetakse. Kerge veepuudus põhjustab janu, peavalu ja väsimust, raskem veepuudus võib viia pearingluse, segasuse ja elutähtsate organite kahjustuseni. Eriti ohtlik on see lastele, eakatele ja sportlastele. Veepuuduse ennetamiseks soovitatakse juua piisavalt vett päeva jooksul, eriti kuumal ilmal või füüsilise koormuse ajal. 2. Keskkonna- ja kliimaküsimustes tähistab veepuudus piirkonna või piirkondade olukorda, kus magevee varud on elanikkonna, põllumajanduse või tööstuse vajadusteks ebapiisavad. Veepuudus võib olla tingitud põuast, ülerahvastatusest, ebaefektiivsest veekasutusest või keskkonnahävitusest. Veepuudus on maailmas üha kasvav probleem, mida süvendab kliimamuutus.
Etümoloogia
Eesti liitsõna: vesi + puudus
Kasutusnäited
Kuumal suvepäeval võib raskel füülilisel tööl tekkida kiiresti veepuudus, kui ei joo piisavalt vett.
Lapse veepuuduse tunnused on kuiv suu, pisarate puudumine ja vähenenud urineerimine.
Paljud Aafrika riigid kannatavad kroonilise veepuuduse käes, mis takistab põllumajanduse arengut.