koll
Koll on eesti rahvausundis kummitusolend, surnu hing või vaimolend, kes ilmub öösiti ja võib inimestele kahju teha. Kasutatakse ka üldisemalt kellegi kohta, kes tegutseb salaja või varjatult.
Koll on eesti rahvausundi ja muinasjuttude kummitusolend, kes esindab surnu hinge või vaimolendi. Traditsioonilises uskumuses peeti kolle surnute hingedeks, kes ei leidnud rahu ja hakkasivad öösiti ringi käima. Kolle peeti sageli ohtlikeks, sest nad võisid inimestele haigusi tuua, vara rikkuda või muud kurja teha. Eesti rahvaluules mainitakse kolle sageli koos teiste üleloomulike olenditega nagu kratt, pisuhänd või nõid. Mõnes traditsioonis usuti, et koll võib olla ka elava inimese hing, kes ajab und magades. Kolle kirjeldati sageli halli või must-valgena, tumedana ja öiste olenditena, kes liiguvad vaikides ja salaja. Tänapäeval kasutatakse sõna «koll» ka ülekandelises tähenduses inimese kohta, kes on kaval, salajane või tegutseb varjatult. Näiteks öeldakse kellegi kohta, kes tegutseb salaja või vaikides: «Ta hiilis nagu koll». Sõna on säilinud ka mõnedes väljendites nagu «öösel nagu koll» või «kollilik olek».
Etümoloogia
Soome-ugri päritoluga sõna, esineb ka soome keeles kujul «kolli» (koletis, hirmus olend). Seotud usutavasti sõnaga «koletis» ja «koletama».
Kasutusnäited
Vanaema jututas, kuidas tema lapsepõlves kardeti, et kollid tulevad öösiti külla.
Ta hiilis tuppa nagu koll, et kedagi äratamata.
Rahvajutus kõneleb kollist, kes kummitas vanas mõisas.