maakeel
Maakeel on kindla geograafilise piirkonna elanike kõneldav keel või murre, mis eristub riigikeelest või teiste piirkondade keelekasutusest. Samuti kasutatakse mõistet tähistamaks riigi põhirahva keelt võrreldes võõrkeeltega.
Maakeel on mitmeti tõlgendatav mõiste, mis tähistab peamiselt kahte nähtust. Esiteks võib maakeel tähendada kindla geograafilise piirkonna või maakonna elanike kõneldavat keelt või murdekeelt, mis erineb teiste piirkondade keelekasutusest või kirjakeelest. Selline maakeel sisaldab kohalikke keelevorme, sõnavara ja häälduserinevusi.
Teiseks kasutatakse mõistet maakeel tähistamaks riigi või rahvuse põhikeelt, eriti vastanduses võõrkeeltele või võõrmõjudele. Selles tähenduses on maakeel seotud rahvusliku identiteedi ja kultuurilise omamoega. Eesti kontekstis võib see viidata eesti keelele kui põlisrahva keelele.
Maakeele mõiste kasutamine sõltub kontekstist – see võib olla nii keeleteaduslik kui ka kultuuripoliitiline. Ajalooliselt on maakeele hoidmine ja kasutamine olnud oluline rahvusliku identiteedi säilitamisel ja arendamisel.
Teiseks kasutatakse mõistet maakeel tähistamaks riigi või rahvuse põhikeelt, eriti vastanduses võõrkeeltele või võõrmõjudele. Selles tähenduses on maakeel seotud rahvusliku identiteedi ja kultuurilise omamoega. Eesti kontekstis võib see viidata eesti keelele kui põlisrahva keelele.
Maakeele mõiste kasutamine sõltub kontekstist – see võib olla nii keeleteaduslik kui ka kultuuripoliitiline. Ajalooliselt on maakeele hoidmine ja kasutamine olnud oluline rahvusliku identiteedi säilitamisel ja arendamisel.
Kasutusnäited
Setomaa maakeel erineb märgatavalt põhjaeesti murrakutest.
19. sajandi rahvusärkamise ajal hakati maakeelt väärtustama ja arendama.
Kohalikus koolis õpetatakse lastele lugupidamist maakeele ja murdekeele vastu.