siseveekogu
Siseveekogu on maismaal asuv looduslik või tehislik veega täidetud ala, nagu järv, jõgi, tiik või veehoidla.
Siseveekogu on geograafiline mõiste, mis tähistab maismaaalal paiknevat veekogusid, mis ei ole ühenduses ookeanide või meredega või mille ühendus on piiratud. Siseveekoguks loetakse järved, jõed, ojad, tiigid, veehoidlad, sood ja teised maismaa veekogud. Eestis on siseveekogu geograafias ja keskkonnaõiguses oluline mõiste, kuna riigil on rohkelt järvi (üle 1500 suurema järve) ja pika jõestikuga. Siseveekogu eristub mereveekogu ehk rannavetest, kuigi näiteks Peipsi järv on nii suur, et seda mõnikord nimetatakse sisemere analoogiks. Siseveekogu kvaliteet ja kaitse on keskkonnakaitse oluline valdkond, mida reguleerivad veeseadus ja Euroopa Liidu veedirektiiv. Siseveekogu hõlmab nii seisva veega kogu (järved, tiigid) kui ka voolava veega kogu (jõed, ojad).
Etümoloogia
Liitsõna sõnadest «sise-» (seesmine, sisemaa) ja «veekogu» (veega täidetud ala)
Kasutusnäited
Võrtsjärv on Eesti suuruselt neljas siseveekogu.
Keskkonnaagentuur jälgib siseveekogu seisundit ja veekvaliteeti.
Siseveekogu kaitsmine saaste eest on keskkonnakaitses esmajärguline ülesanne.