sundvaldus
Sundvaldus on õiguslik olukord, kus isik valdab võõrast vara ilma omaniku nõusolekuta, kuid seadus kaitseb seda valdust teatud tingimuste täitmisel. Sundvaldaja võib omandada eseme omanikuks, kui ta valdab seda häirimata piisavalt kaua (omandamissaamine).
Sundvaldus on asjaõiguse mõiste, mis tähistab olukorda, kus isik valdab teise isiku vara ilma omaniku tahte või nõusolekuta, kuid teeb seda avalikult ja rahumeelselt. Eesti asjaõigusseaduse järgi võib sundvaldaja omandada eseme omanikuks, kui ta valdab seda häirimata teatud aja jooksul (kinnisasja puhul 10 aastat, vallasasja puhul 3 aastat). Sundvalduse puhul peab valdus olema avalik (mitte varjatud), rahumeelne (mitte vägivaldne) ja isik peab käituma nagu omanik. Näiteks kui keegi hõivab tühjalt seisvat maatükki, harib seda ja kasutab pikka aega nagu omanik, võib tekkida sundvaldus. Sundvaldus erineb seadusjärgsest valdusest selle poolest, et puudub õiguslik alus valdamiseks (nt lepingu või omandiõigus). Tegemist on mehhanismiga, mis võimaldab pikaajalise kasutamise kaudu saada õiguslikku kaitset ja lõpuks isegi omandiõigust. Sundvaldust ei tohi segi ajada omavoli või hoonestisega – see on spetsiifiline õiguslik instituut, mis nõuab teatud tingimuste täitmist.
Etümoloogia
Liitsõna: sund + valdus. Termin väljendab valdust, mis tekib sundkorras, ilma omaniku tahte ja nõusolekuta.
Kasutusnäited
Naabrimees raius minu maale puude vahele tee ja kutsus seda sundvalduseks, kuigi see oli tegelikult omavoli.
Kui keegi valdab võõrast kinnisasja sundvaldusena kümme aastat järjest, võib ta taotleda omandiõiguse omandamist.
Sundvalduse tuvastamiseks peab kohus kontrollima, kas valdus oli avalik, rahumeelne ja pidev.