vägistamine
Vägistamine on kuritegu, mille puhul isik sunnib teist inimest tema tahte vastaselt seksuaalvahekorda astuma, kasutades selleks vägivalda, ähvardust või ära kasutades ohvri abitut seisundit.
Vägistamine on raske vägivallakuritegu, mille puhul isik sunnib teist inimest tema tahte vastaselt seksuaalvahekorda astuma. Sundimine võib toimuda füüsilise jõu kasutamisega, ähvardamise teel või ära kasutades ohvri seisundit, kus ta ei suuda end kaitsta (näiteks teadvusetus, purjus olek, alaealine vanus). Vägistamine on Eesti karistusseadustiku järgi kuritegu, mille eest võib määrata mitmeaastase vangistuse. Tegu ei eelda ainult võõraste vahelisi olukordi – vägistamine võib toimuda ka suhetes ja abielu sees, kui seksuaalvahekord toimub vastaspoole tahte vastaselt. Kaasaegses õiguskäsitluses on keskne ohvri nõusolek – selle puudumisel või võimetus nõusolekut anda (näiteks lapse puhul) on tegemist vägistamisega. Vägistamine põhjustab ohvrile raskeid psühholoogilisi ja emotsionaalseid kahjustusi ning vajab sageli pikaaegset ravi ja tuge. Ühiskonnas on viimastel aastakümnetel suurenenud teadlikkus seksuaalvägivallast ning toetussüsteemid ohvritele on paranenud. Vägistamise tunnuseks on alati sundimine – vabatahtlik seksuaalvahekord täiskasvanud nõusolekuvõimeliste inimeste vahel ei ole vägistamine.
Kasutusnäited
Politsei alustas vägistamise kahtluse tõttu kriminaalmenetlust.
Ohvriabitöötajad pakuvad vägistamise üle elanud inimestele psühholoogilist tuge.
Seadus käsitleb vägistamist ühe raskema kuriteoliigina.