reetmine
Reetmine on usalduse rikkumine, millega kehtestatakse lojaalsuskohustus kellegi või millegi suhtes, keda peaks toetama või kaitsma. Tegu, kus paljastatakse saladusi, lülitatakse vaenlase poolele või tegutsetakse kellegi huvide vastu, keda peaks olema ustav.
Reetmine on usalduse murdmine või lojaalsuskohustuse rikkumine, kus inimene tegutseb vastu nende huvide, keda ta peaks toetama. Reetmine võib väljenduda erinevates vormides: saladuste paljastamises vaenlasele, kavandatud väljaandmises, poolte vahetamises või reeturlikus tegutsemises kellegi seljataguses. Klassikaline reetmise vorm on riigireetmine ehk maapeetus, kus inimene tegutseb oma riigi vastu, paljastades riigisaladusi või töötades vaenlasriigi heaks. Samuti võib reetmine toimuda isiklikes suhetes, näiteks abielu reetmine (truudusetuse teel) või sõprade usalduse rikkumine. Reetmine eeldab alati eelnevat usaldussuhet: reetmine on võimalik ainult seal, kus keegi on usaldanud või eeldanud lojaalsust. Ajaloos on reetmine olnud üks taunituimaid tegusid, mida käsitletakse moraalselt madalaima astme teona. Paljudes kultuurides peetakse reetjaid hulgemaks kui avalikke vaenlasi, sest reetja kuritarvitab antud usaldust. Eesti õiguses on riigireetmine kuritegu, mille eest võib karistada vangistusega. Ilukirjanduses ja ajaloos on reetmine kujutatud traagilise pöördepunktina, mis viib ulatuslike tagajärgedeni (näiteks Juudas Iskariot, kes reetis Jeesuse).
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast «reetma», mis on iidne eesti sõna. Seotud sõnapere kuulub läänemeresoome keeltesse (soome «riettää» tähendab petma).
Kasutusnäited
Riigisaladuste avalikustamine oli klassikaline reetmine, mille eest teda süüdistati.
Ta ei andestanud kunagi sõbra reetmist, mis purustas nende pikaaegse usalduse.
Ajalooraamatutes kirjeldatakse reetmist kui ühte traagilemaid tegusid inimkonna ajaloos.