asjandus
Asjandus on õiguslik mõiste, mis tähistab asja kasutamise, valdamise ja käsutamise õigust. Eesti tsiviilõiguses on asjandusõigused reaalsed õigused, mis annavad omanikule või muule õigustatud isikule võimu asja üle.
Asjandus on tsiviilõiguse valdkond, mis reguleerib isikute õiguslikke suhteid materiaalsete asjade suhtes. Asjandusõigus annab isikule otsese võimu asja üle, olles kehtiv kõigi kolmandate isikute suhtes. Peamised asjandusõigused on omand, valdus, servituut, hoonestusõigus ja pandiõigus. Asjandusõigus erineb võlaõigusest selle poolest, et võlaõigus reguleerib õigussuhteid isikute vahel, samas kui asjandusõigus annab õiguse otse asja üle. Näiteks omand on täielik asjandusõigus, mis annab omanikule õiguse asja valdada, kasutada ja käsutada. Asjandusõigused on absoluutsed õigused, mida saab maksma panna kõigi vastu, ning need kuuluvad kehtimiseks üldjuhul registrisse kandmisele. Eesti õiguses reguleerib asjandust peamiselt asjaõigusseadus. Asjandusõiguste süsteem põhineb Rooma õiguse traditsioonil ja Saksa õiguse mõjul, kus eristatakse selgelt asjandus- ja võlaõiguslikke tehinguid.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «asi» ja järelliites «-ndus», mis moodustab abstraktset nimisõna. Mõiste on kujunenud Saksa õigusterminoloogia (Sachenrecht) eeskujul.
Kasutusnäited
Kinnistute asjandus kuulub kandmisele kinnistusraamatusse.
Õigusteaduses eristatakse asjandust ja võlaõigust kui kahte erinevat valdkonda.
Asjanduse põhimõtete kohaselt peab omandi üleminek olema kantud avalikku registrisse.